Eesti lapsest kasvab närb liikuja ja passiivne lõbustuste vastuvõtja
Eesti laste liikumisaktiivsus on madal, näitavad Tartu Ülikooli teadlaste uurimistööd. «Hea elu on hakanud inimese tervisele vastu töötama,» tõdeb TÜ liikumisharrastuse teadur Eva-Maria Riso Postimehes.
Kodune kasvatus ja ümbrus soosivad sageli seda, et laps ei saa palju liikuda. Sestap on TÜ teadurid võtnud sihiks, et muuta elu lasteaias ja koolis võimalikult liikuvaks. Sel eesmärgil on ellu kutsutud suunda näitav ja pedagoogidele soovitusi jagav Liikumislabor.
Eesti laste liikumisharjumusi on uuritud juba aastaid. Tund aega mõõdukat ja intensiivset liikumist päevas oleks norm, mis tõepoolest tervisele mõju avaldab. Riso tõdeb, et laste arv, kes seda täidavad, on väga väike – kooli keskastmes juba ühekohalise protsendinumbriga märgitav. Grupi vaates kujuneb nädala keskmine tihti kõrgem tänu mõnele üksikule liikumislembesele erandile. Täiskasvanute küsitlustes on samuti ilmnenud, et pool tundi tempokat kõndi päevas teeb vähem kui viiendik inimestest.
Keskastme õpilaste seas on juba ligi 20 protsenti ülekaalulised. Enamasti jäävad nad eakaaslastele alla ka füüsiliselt võimekuselt.
Ei nõuta pingutamist ja eneseületust
Eesti laste füüsilise aktiivsuse stagnatsiooni taga näeb Riso mitut põhjust.
Vähene liikumine on kujunemas uueks normiks muutunud mõttelaadi tõttu. «Praegune nooremate lastevanemate põlvkond kasvas juba ise sellistes tingimustes, et mugav elu oli loodud, pingutust oli vähe vaja – eelmised põlvkonnad tegid suure töö ära – ja üks põlvkond on mugavustsooni sisse vajunud. Kuna ise pole pidanud suurt füüsilist pingutust kogema, vaeva nägema, ei oska ka enam nõuda ega tahta, et lastel oleks eneseületust ja pingutamist,» räägib teadur. Riso sõnul suunab elutunnetust ka kõrvu kajav propaganda, et kõik peab olema mugav ja hästi lõbus. «Tegelikult seda mugavust ja lõbu tunnetadki siis, kui oled eelnevalt ka vaeva näinud. Muidu on ju kõik ühesugune ja lõpuks tekib depressioon suurest igavusest,» ütleb Riso.
Ta märgib, et lisaks vanemate vähesele nõudlikkusele on võrdlemisi vähestele jäänud ka võimalus saata järglased turvaliselt õue, nii et need saaksid mängumaal ise tegevusi välja mõelda, pingutada ja põnevust luua. «Nüüd saab laps selle põnevuse kiiresti kätte nutiseadmetest ja telekast – toidab oma põnevusvajadust passiivselt. Enam ei lähe taskulambiga naabri kuuri taha. Liikumine käis ju ka kaasas õuemängudega,» selgitab Riso.
Turvalisuse nõuded on kasvanud ja ühiskond muutunud, nii et kohati on vanemate valvsus teaduri sõnul põhjendatud. «Tihti minnakse sellega aga liiale, tuleks lastest lahti lasta – lasta neil ise hakkama saada. Kui kogu aeg olla turvalisuse ja rõõmu mullis, võõrdubki laps omaloomingust ja pingutusest. Tulevadki sellised väikesed tegelased, et iga asja peale nii-öelda visatakse püss põõsasse, miski ei paku huvi. Lapsest saab passiivne lõbustuste vastuvõtja, kes ise midagi ei viitsi.»
Loe edasi Postimehe artiklist "Eesti lapsest kasvab närb liikuja ja passiivne lõbustuste vastuvõtja".